Koolituse viimased neli nädalat tegime iseseisvalt projekti ja siis läks veel raskemaks. Tühi leht ees oli vaja täiesti nullist tegema hakata nõudmistele vastavat veebirakendust. Kui enne oli Heleen meid käekõrval viinud ühest teemast teiseni, siis nüüd tuli hakata ise tegema. Õnneks me tegime projekti paarides. Siin oli küll paarilise tugi äärmiselt oluline. Ja nii me siis pusisime neli nädalat. Eks Heleen aitas ikka raskematest kohtadest edasi. Vajalikke teadmisi sai endiselt ka kohvinurgast. Kui siis see neli nädalat mööda sai, ei olnud me oma paarilisega sugugi nii kaugele jõudnud, kui alguses plaanisime. Kuid õppinud olime rohkem, kui lootsin. Siis puhkasime ühe õhtu ning tundsime rõõmu selle üle, et suur pingutus on tehtud.
Järgmisel päeval hakkas praktika Ericssonis. Esimene päev oli kõik väga kena. Tutvusime inimestega ja kontoriga, rääkisime juttu ja naeratasime igaühele. Ja järgmisel hommikul visati meid koos suure kaarega külma ja sügavasse vette ehk saime oma ülesande kätte. Läks veel raskemaks, kui koolitusel. Esimesel päeval ma ei osanud sellest suurt midagi arvata ega kuskilt peale hakata. Peale esimest suuremat ehmatust selgus, et see oli mingil määral sarnane sellele, mida me varem koolitusel tegime ja juhendaja ning pinginaabri abiga kuskilt otsast hakkasin tasapisi tegema.
Praktikale minnes oli mul suur probleem, ma kartsin nii väga valesti teha või eksida, et ma pigem ei teinudki. Või tegin ja kustutasin ära, kui kohe tööle ei hakanud. Tihti selgus küll, et sisetunne oli õige, ainult mõni väike detail oli paigast ära. Praktika teise nädala lõpu poole oli mul tunne, et ma jätan pooleli ja ei saa hakkama. Kui ma lõpuks juhendajale välja ütlesin, et milles probleem on, läks elu veidi lihtsamaks. Juhendaja ütles seda, mida ma ju tegelikult teadsin - et eksima peab, muud moodi ei õpi. Ja sain ise aru, et ma ise olen endale niisugused piirangud seadnud. Peale seda hakkas paremaks minema. Ma leidsin, et mul on kaks valikut - kas kiiresti muutuda ja kohaneda või loobuda. Kuna mul kaotada midagi ei olnud, siis otsustasin mitte muretseda selle pärast, millega ma hakkama ei saa ja keskenduda sellele, mida ma teen. Nagu meie projektijuht Katrin ütles - võtke seda kui seiklust. Siis ma võtsingi. Mõtlesin, et mul on veel kuus nädalat jäänud, mulle meeldib see, mida ma teen ja võtan sellest maksimumi, tulgu edasi, mis tuleb.
Meil tekkis juhendajaga väga hea koostöö. Tema esitas ebamugavaid küsimusi - näiteks mida see funktsioon teeb, mille sa siia oled kirjutanud ja mina siis üritasin neile küsimustele vastuseid leida. Koodi ei võinud jääda ühtegi rida, millest aru ei saa. Väga kiiresti õppisin, et pole mõtet internetist mingeid valmis lahendusi kopeerida, sest ma tegelikult päriselt ei mõista, mida need teevad. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui ise päriselt mõtlema hakata. Kui ma nüüd jätsin mulje, et juhendaja on eriti kuri ja kiuslik, siis see ei ole õige. Ta on sõbralik, kannatlik ja toetav, kuid ei ole seda tüüpi, kes kätt hoiaks või vastuseid ette ütleks.
Nii need praktikanädalad läksid mööda nagu niuhti. Lisaks raskustele oli palju rõõmu ja põnevust. Seda magusamad olid võidud, mida raskemalt need tulid. Raskused ununesid kohe, kui mingi asja tööle sain, siis oli kohe elevus sees. Olime praktikal kahekesi. Aitasime pinginaabriga teineteist raskematest kohtadest edasi, otsisime teineteise failidest märgivigu, viskasime nalja, et tuju üleval hoida. Kõige suurem kasu vast oli see, et su kõrval on keegi, kes mõistab su olukorda ja tunneb sama.
See otsus, et ma saan jätkata Ericssoni tiimis, tuli mulle täieliku üllatusena. Väga hea tunne on, et keegi sinusse usub. Ja ma annan endast kõik, et võimalikult kiiresti nii palju õppida, et minust reaalset kasu ka oleks. Kuidas oli esimene töönädal? No kui ma ütlesin, et alguses oli raske, siis läks veel raskemaks ja praktikal oli eriti raske, siis ega nüüd kergemaks küll ei läinud. Küll aga põnevamaks. Ja tunne on hea. Võimalus iga päev midagi uut õppida ja katsetada, midagi luua, on see, mis tekitab sõltuvust ja mille pärast mul hommikul kell 6.20 uni ära läheb. Eriti inspireerivad mind inimesed, kellega koos ma töötan. Ma arvan, et töökoha valikul on väga oluline leida inimesed, kellega koos on hea samas ruumis vaikida, siis toimib muu ka.