Seepärast vajab AI-küps juht korraga kahte omadust: uudishimu ja pidurit.
Uudishimu, et proovida AI-d päris töö peal: strateegia, koosolekud, pakkumised, müügikirjad, analüüsid, eneseanalüüs ja otsused. Pidurit, et mõelda kriitiliselt ja mitte uskuda vastust ainult sellepärast, et see on ladus või kõlab targalt.
Vahe tekib nende juhtide ja ettevõtete vahel, kes kasutavad AI-d oma mõtlemise laiendajana, ja nende vahel, kes räägivad sellest endiselt kui IT-projektist.
AI-d ei saa delegeerida ainult IT-osakonnale. Tööriistad võib osta sisse, ligipääsud saab avada ja koolituse võib ära teha. Aga kui juht ise ei kasuta AI-d oma igapäevases töös, jääb organisatsiooni muutus paratamatult pinnapealseks.
Siis tekib ettevõttes kummaline lõhe. Mõni töötaja kasutab AI-d juba iga päev, mõni kardab, mõni katsetab isikliku kontoga ja mõni ootab endiselt ametlikku juhist. Juhil võib olla tunne, et teema on kontrolli all, kuigi tegelik kasutus toimub juba ammu tema vaateväljast väljas.
Juhi ülesanne ei ole saada ettevõtte parimaks promptikirjutajaks. Tema ülesanne on luua rütm, reeglid ja eeskuju. Mis läheb AI-sse? Mis ei lähe? Millised korduvad tegevused peaksid juba täna olema poolautomaatsed? Kus aitab AI otsust ette valmistada, aga otsus jääb inimesele?
AI ei tee juhti küpsemaks, vaid võimendab seda, mis juhis juba olemas on: fookust või hajevilolekut, julgust või vältimist, selgust või segadust.
Seetõttu ei alga ettevõtte AI-küpsus tööriistavalikust, vaid juhist.