Ivo Suursoo: iga juht maksab ise oma vead

Infotehnoloogiale ongi Suursoo truuks jäänud, kogudes juhipagasisse kogemusi nii rahvusvahelise meeskonna juhtimisel kui ka uljaste otsuste tagajärgedega tegelemisel. 1997. aastal sai temast tarkvaralahendusi loova ettevõtte AS Columbus Eesti üks asutajaid ja hiljem tegevjuht. Alustati nullist, taskus vaid visioon, kuhu majandusinfosüsteemide valdkond aastatega areneda võiks. “Ettevõtlusesse sattusin noorelt, see polnud teadlik valik, vaid lihtsalt kujunes nii. Ajendiks on olnud idee, mis vajab teostamist. Tänu IT-huvile tuli liitumine MAX 123-ga ja hiljem ka Columbus Eesti loomine. Toona oli arvuti ostmine keeruline ja kallis ning leidsime sõpradega, et see ei

peaks nii olema,” meenutas ta.

Areng juhina on Suursoo sõnul käinud käsikäes koos muutuste ja arengutega ettevõtetes, seda 3–5aastaste tsüklitena. “Kõigepealt toimus aktiivne kasvamine, mil keskseks eesmärgiks oli müük. Siis tuli strateegiavaimustus, misjärel saabus taipamine, et strateegia iseenesest ei aita ja järgnes elluviimise tsükkel,” loetles ta.

“Tarkvaralahenduste loomine on teabekapitalimahukas ala, kus näiteks uue töötaja sisseelamise aeg on 6–9 kuud. Inimeste ette valmistamine, enne kui nad lisaväärtustsuudavad luua, on väga kallis. Ettevõtte arenemise kava peab seega olema süsteemne. 2001. aastast alates olemegi Columbust juhtinud tasakaalustatud tulemuskaardi põhimõtteid järgides,” selgitas tegevjuht.

Kriisi ajal kukkusid mahud üle kahe korra

Majanduskriis oli Suursoo sõnul iseäranis hästi tunnetatav MAXis, kukkusid ju mahud IT-riistvara valdkonnas üle kahe korra. “Paari nädalaga tegime otsuse, et vähendame tööjõudu 35% võrra, kõigil töötajatel aga palka keskmiselt 30%. Kulude vähendamine oli võimalik ja toimis hästi.”

2011. aastaks oli ettevõtte efektiivsus oluliselt kõrgem kui buumi ajal, väiksema laovaru ja inimeste arvuga teeniti sama palju lisaväärtust, ehkki tööde maht oli väiksem, vaba raha oli rohkem. Just see viimane saigi allikaks järgmisele õppetunnile. “Tollane tegevjuht tegi otsuse investeerida jaekaubandusse, mis oli loogiline, sest kriis oli jäänud seljataha ja kaubandus kasvus. Teostus paraku ei õnnestunud, kuna investeeriti üle ja hiljem polnud mittelendava linnu tiibu võimalik kärpida,” meenutas Suursoo. Võimalus oli tegevus lõpetada või juurde investeerida. “Kuue kuu baasilt tegime otsuse, et tuleb lõpetada ja kulud – pea 600 000 eurot – kanda,” lisas ta.

Pärast põrumist jaeturul jätkas MAX 123 äriklientidega. Kibedast kogemusest on Suursoo teadlikult avalikult rääkinud, et teised võiksid sellest õppida. “Eestis pole kombeks oma ebaõnnestumistest rääkida, aga mujal maailmas on pigem selline suhtumine, et üht juhti ei saa tõsiselt võtta enne, kui tal on olemas ka pankrotikogemus,” märkis ta.