Küberturvalisusest aastal 2017

Mis meid aastal 2017 küberriskide vaates ees ootab?

Ma ei ole ennustaja, aga arvan, et ühiskonna sõltuvus küberist suureneb üha enam. Arusaamine sellest, mis on küber, on riigiti erinev. Kui enamik lääneriike mõistab küberi all tehnikat, siis näiteks Venemaa lisab selle mõiste alla ka infosõja, näiteks infooperatsioonid, inimeste ajupesu jms. Sellest lähtuvalt peame ka ise teadlikumad ja tähelepanelikumad olema, kui erinevate riikide esindajad räägivad küberohtudest. Teades termineid, suudame paremini mõista ja märgata enda ümber toimuvat.

Eestis toimuvad sel aastal kohalike omavalitsuste valimised. Sellest lähtuvalt peame kõikvõimalike pahalaste tõttu olema keskmisest aktiivsemad ning tähelepanelikumad. Sama puudutab ka Eesti Euroopa Liidu eesistumise aega: oleme sel perioodil tähelepanu fookuses, mis tähendab, et tõmbame ligi nii head kui ka halba tähelepanu. Peame sellega arvestama.

Kes on kõige kergemini rünnatavad sihtrühmad? Või siis – keda rünnatakse kõige rohkem?

Kõige haavatavamad on nooremad ja vanemad inimesed, kes ei ole tehniliselt nii pädevad. Ka riigisektor ja pangad on sihtrühmad, kelle ründamise vastu on pahalastel kõige suurem huvi. Aasta-aastalt lähevad aga nende veebikeskkonnad aina paremaks, mistõttu muutub pahalaste elu üha keerulisemaks.

Mis võiks olla küberrünnakute kõige hullem stsenaarium aastal 2017? Seda nii riigi kui ka üksikisiku vaates.

Raskeks läheb siis, kui inimesed ei saa enam suhelda nii, nagu on harjunud. Näiteks sotsiaalvõrgustikus oma vanaemaga suheldes ei pruugi ma enam teada, kas minuga suhtlejaks on ikka minu vanaema või on see hoopis keegi, kes nimetab end minu vanaemaks. Riigi vaates on kõige hullemat stsenaariumit raske välja pakkuda, sest pidevalt korraldatakse igasuguseid õppusi, näiteks harjutatakse olukordi, kus ei tööta teenused, server vms. Riigisektor mõtleb riskidele pidevalt ja otsib pidevalt ka paremaid lahendusi. Ent kõiki riske ei saa kunagi ette näha. Sellest hoolimata usun, et ükskõik millisesse olukorda Eesti riik ka ei satuks, siis säilib sõjaolukorras vähemalt sidevõrk. Gruusia kriisist mäletan, et sel ajal katkes side vaid korraks. Kui side taastus, oli see n-ö vastasleeri kontrolli all, kuid siiski olemas. Tänapäeval ei saa ükski riik enam ilma sidekanaliteta eksisteerida, see oleks tohutult kulukas ja eeldaks suure hulga inimeste värbamist, kes teeksid ära kõik selle töö, mida praegu teevad masinad. See ei oleks lihtsalt reaalne.

Uusi seadmeid tuleb üha juurde – näiteks kasutavad nutiseadmeid juba kolmeaastased ja vanurid. Mida saaks või peaks inimene, olgu selleks siis lapsevanem, õpilane, kontoritöötaja või vanuri hooldaja, tegema, et kodused ja tööalased seadmed oleksid kontrolli all ja neile keegi paha ligi ei pääseks?