Pillesaar: digitaalne solidaarsussüsteem lõpetaks raiskamise

Lisaks näeb Pillesaar probleemi arvukas ametnike armees. “Kogu seda ümberjagamist tehakse vanaaegsel meetodil, ma ei saa aru, miks ei kasutata infotehnoloogilisi lahendeid,” küsis ettevõtja. “Suur osa rahast läheb praegu ümberjagamise käigus kaduma, suur hulk ametnikke, kes ümberjagamisega tegeleb, on vaja ka üleval pidada,” selgitas Pillesaar.

Praegust olukorda nimetab Pillesaar tsentraalseks plaanimajanduseks. “Teame, et see on ebaefektiivne ja kolmandik sellest väärtusest, mis me loome, läheb valesse kohta või kaduma,” nentis ta. “Plaanimajandusega riigid on eranditult pankrotiga lõpetanud,” oli ta kriitiline. Olukorda on Pillesaare hinnangul keeruline muuta, sest poliitikute poolt raha jagamine annab neile võimu, millest isegi efektiivsuse nimel ei olda valmis loobuma.

Avalik sektor saab Pillesaare sõnul efektiivseks muutuda vaid siis, kui selle poolt pakutavad teenused panna konkurentsikeskkonda. “Surve efektiivsuseks tekib siis, kui iga kodanik hakkab valima, mida ta oma rahaga teeb, siis viib ta selle sinna, kes selle eest parimat teenust pakub,” alustas Pillesaar oma väljatöötatud lahenduse tutvustamist. “Umbes pool ühiskonnast teenivad raha ja neile võiks selle kätte jätta, täna on aga tehniliselt nii, et ettevõtted maksavad tööjõumaksud ära ning inimesed ei tunneta selle suurust,” rääkis ettevõtja.

Ettevõtja arvates tuleks kõik tööjõumaksud anda inimesele netopalga lisana kätte. Selleks, et vastutustundetult seda kõike ebavajalikele asjadele ära ei kulutataks, näeb Pillesaar lahendusena seda, kui tööjõumaksudena inimesele kätte jääv raha kantaks sihtotstarbelistele kontodele.

“Mingi osa elanikkonnast tõesti ei mõtle majanduslikult ja pikaajaliselt ning seetõttu tuleb uus süsteem korraldada läbi selle, et kätte jääv maksuraha oleks sihtotstarbeline ja selle kasutamiseks kehtiks piirangud,” rääkis Pillesaar. “Poodi õlut ostma selle raha eest minna ei saa, kuid perearstikeskustele saab seda raha kanda, elektrooniliste sihtotstarbeliste kontode kaudu saab riik ka raha kasutamist kontrollida ja jälgida ning vajadusel nõustamisteenust pakkuda.”

Nii tekiks olukord, kus inimese käes oleks reaalne raha meditsiini, hariduse või teiste sarnaste teenuste tarbimiseks, kuid ta saaks valida parima teenusepakkuja vahel. Nende teenuse osutajatel tuleks tekkivas olukorras kliendi pärast konkureerima hakata ning seeläbi oma teenust efektiivsemalt pakkuda. Sellesse, et inimene oskab enda jaoks parima lahenduse ning teenusepakkuja leida, Pillesaar usub. “See kehtib ka Keskerakonna valija suhtes, kes oskab poes väga täpselt valida, mida ta korvi paneb ja ega tervishoiuteenuse ostmine sellest väga palju ei erineks.”

Pillesaar näitlikustas sihtotstarbeliste kontodega tekkivat efektiivsust kiirabi näitel. “Enamik tänaseid kiirabi väljakutseid on arstide enda hinnangul ebavajalikud ning üks väljakutse maksab riigile üle 160 euro,” rääkis ettevõtja. “160 eurot kulutatakse teinekord sellele, et välja tõmmata puuk, mille väljatõmbamise komplekt maksab apteegis kolm eurot – kui tervishoidu minev raha oleks inimese enda kontol ja tema otsustaks selle kasutamise üle, siis ta nii jaburat otsust, et kiirabi puuki välja tõmbama kutsuda, kunagi vastu ei võtaks.”

Siiski usub Pillesaar, et kogu tänane maksuraha ei saa liikuda sihtotstarbelistele kontodele ehk kliendiga kaasas käia. “Ligikaudu pool peab ikkagi minema riigi kätte eluliselt oluliste teenuste pakkumiseks, nagu seda on riigikaitse,” arvas Pillesaar. “Aga see maksustamine peab samuti toimuma kodaniku tasandilt ehk makse ei tohi maksta ettevõte oma töötaja eest, vaid raha liigub riigile kodaniku kaudu – nii tunnetab kodanik, kui palju ta reaalselt makse maksab ja oskab selle eest riigilt midagi ka vastu nõuda.” Ettevõtja kinnitusel maksavad ettevõtjad täna oma töötajate netopalga suhtes umbes 70 protsenti erinevaid makse, kuid see tuleks liigutada kõigepealt töötaja kontole, kust ta selle siis ise riigile ära tasuks.