Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Sten Tamkivi: me tuleme tagasi Eestisse
Me tuleme tagasi Eestisse. Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks, kirjutab ettevõtja Sten Tamkivi Memokraadis.
Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, mille California numbrimärgil ilutseb sõna “Tartu”. Märt ja Merle, Magnus ja Irmelin kolisid tagasi kevadel. Silver, Rainer, Anu, Ott, Monica, Timo, Kersti, Urmas, Helen, Elar, Marju, Fredy, Liisi, Lauri ja kõik teised on oma peredega kindlasti suvel kohal. Ainuüksi Silicon Valleyst lendab Eesti poole mõnikümmend last. Kes nädalateks, kes kuudeks, kes pikemalt.
Paljud teised meie sõbrad, nagu Jevgeni, Hardi, Taavet ja Kristo pendeldavad niikuinii kogu aeg, sest nende tänased kodud on Eestile lähemal. Ja nii elavad sajad teised noored ja hakkajad Eesti ettevõtjad, teadlased, tehnoloogid, kunstnikud ja muud “pendelmigrandid” ja “mugavuspagulased” peale ülaltoodud näidete.
Selline riigi- ja kontinendivahetus toob ühe globaalse eesti pere elus kaasa paar tavalisest tihedamat nädalat. Mõned asjad tuleb kokku pakkida, teised jälle lahti haakida. Kohtuda inimestega, keda nüüd mõnda aega iganädalaselt ei näe ja teistega, sest pole ammu näinud. Ei miskit lõplikku, ei midagi “päriseks” — need mõisted jäävad aega, kui töö oli koht, talupoeg oli pärisori ja võimalused ainult kellegi teise poolt virtuaalselt kaardi peale veetud piiride sees. Sellesse aega, millest tehnoloogiad ja nende abil hakkajatele inimestele avatud globaalsed turud on teinud ajaloo.
Mindud ja tuldud on sageli, aga nüüd on meie perel plaanis jääda jälle pikemaks kui lihtsalt suvi. Seekord oleme eemal olnud kolm aastat. Ja naasmisega seotult olen teinud kolm tähelepanekut.
Esiteks on huvitav kuulda päris mitmete sõprade-tuttavate suust üllatuse ja kaastundega segunenud reaktsiooni: “Mis teil juhtus? Miks te küll Californiast tagasi kolite? On kõik ikka hästi?”
Vastan: On küll. Kõik on suurepärane, töö on põnev ja ilm on hea, aga tahaks, et lapsed näeks vanavanemaid sagedamini kui kord aastas ja oleks rohkem eesti keele keskkonnas ja üldse on tiim praegu Euroopa ajavööndites laiali ja… ja tegelikult on Eesti tegelikult nii paljude asjade pärast väga hea koht elamiseks, kui tohib kaugema pilguga seda peegeldada. Jah, november on hirmutavam kui juuni, aga üldiselt: kõrgemat enesehinnangut meie riigi osas, head sõbrad.
Teiseks on õnnestunud kokku puutuda kolimise praktilise asjaajamise teravamate nurkadega. Nagu Washington Post hiljuti kirjutas, on koju naasmise keerulisus paljude mujal elanute suur, tume saladus. “Kui Sa kolid ära, siis eeldad, et kõik saab olema uus ja teistsugune. Aga koju naastes loodad Sa, et elu on põhimõtteliselt samasugune nagu enne. Aga Sa ise oled muutunud, ja asjad kodus on Sinu äraolekul muutunud.” Kui kool kooli järel ütleb Su lastele “Vastus on ei. Kohti ei ole. Aga minge täitke veebilehel veel vorme!” siis ei teagi, kust muutust otsida. Aga see Eesti bürokraatlik avamine välismaalt naasjatele on üks teine jutt ja vajab lihtsalt kokkulepet, plaani ja teostust. Tehtav.
Pikemalt tahtsin peatuda kolmandal tähelepanekul, mis ülaltooduist hoopis rohkem muret teeb. Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum. Soovitan tõsiselt kaaluda paaril arvutilingvistika- ja statistikatudengil panna seljad kokku seda andmetega tõestavaks magistritööks, aga puhtalt põgusa vaatluse põhjal on muutunud räigelt mõnitav toon mõne aastaga ühiskonnas talutavaks normiks.
Mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, mõnes nurgataguses natsifoorumis või pseudonüümses sotsiaalmeedias, vaid Toompeal telekaamerate ees ja must-valgel suurtes päevalehtedes võib nüüd pea igapäevaselt lugeda selliseid silte nagu “homoteerull”, “lilla”, “pede”, “tolerast”, “igasugused murjanid”, “jorisemised Meka suunas”, “immigrantide negatiivne mõju rahvastiku kollektiivsele IQ-le”…
Oot, peatuge nüüd hetkeks. Apple'i juht on avalikult gei ja peakontori töötajatest on 36% esimese põlvkonna sisserändajad Californiasse. Eestis valitakse Riigikokku mees, kes varastab nende “homode ja immigrantide” toodetud telefone, uskudes seejuures, et tal on… sünnikohast või rassist tulenevalt kõrgem IQ? Mul tuli see shokeeriv idiootsus korra meelde ka eile, kui San Franciscos üle Caffe Centro laua istuv mees rääkis õhinaga, kuidas tema doktoritöö teemaks olnud ränikristallide kasutamine uutmoodi laserites võimaldaks tuleviku protsessorites viia mõned end läbi pooljuhtide pressivad elektrilised signaalid valguskiirusele, aga akadeemilise publitseerimise tsükkel on nii pikk, et ta teeb nüüd hoopis tarkvara-startuppi. Odiba rääkis ja mina mõtlesin, et ma tahaks, et ta oleks Nigeeriast kolinud hoopis Eestisse. IQ-d ja energiataset tõstma.
Aga üks pildi järgi rahulolev Eesti mees pani samal ajal kirja sellise väite: “Immigratsioon toob majanduskasvu ainult Silicon Valleysse, sest sinna lähevad parimad. Igale poole mujale toob immigratsioon ainult elatustaseme languse, kuritegevuse, sotsiaalsed probleemid ja terrorismi.” Keset sedasama Räniorgu istudes on võimatu aru saada, kuidas nii pahupidi loogika jõuab Tehnikaülikooli magistrikraadi või Postimehe arvamusküljeni? Näiteks Brookings Institute (Technology & Tolerance: Diversity and High Tech Growth; Gates & Florida 2002) ja paljud hilisemad majandusteadlased on tõestanud, et targa ettevõtluse kasv ei vaja mitte ainult vaba majanduskeskkonda, madalaid makse või teadusinvesteeringuid, vaid samavõrra ka keskkonda, mis on elamiseks atraktiivne võimalikult paljudele erinevatele talentidele. Meie inimeste “erinevus rikastab” Eesti riiki ka sõna otseses mõttes. Teistsugusust taluvad väärtused ei ole mingi abstraktne, pehme asi, mis kuidagi juhtus Silicon Valleys, aga peaks kinnitama hambaid kiristavale eestlasele, et kõik võõras on oht.
Hetkel kuum
Varjamatu teistsugususe-viha tõstab Eestis jõuliselt pead, sest vaimselt on kapist välja lastud kamp tõupuhtaid, kes teavad, et nende hädades on süüdi mitte haridus või nutikus või lugemus või laiskus või saatus või õnn, vaid: teistsugused. Üks partei sõimab rasse ja uske, teise minister osatab naisi ja aasta ema põlgab lapsi, kellel on kaks ema. Püha tule all on geid ja lesbid ja neegrid ja moslemid ja naised ja noored ja tõmmumad ja pikemad ja targemad ja kiiremad ja ausamad sellises tempos, et Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks ei jõua ära pilada.
Ja siis, kui ise oled õige ja teised on valed ja su pea sees on luul, et sul on õigus otsustada teiste eluõiguse üle, ju siis tuleb kiirelt ka veendumus, et sul on ka lahendused: puhastus ja isolatsioon.
Ma pakun, et sõnad nagu “salk”, “brigaad”, “äratus” ja “tõrvik” kõlasid viimati halastamatu võitluse kontekstis nii sageli siis, kui ilmus ajakiri Pioneer, teemaks oli Pavlik Morozov või temast teisel pool rindejoont sama väärastunud ideoloogiat teeninud noorukid, kelle tiitli lõpus järelliide -jugend.
Ühest küljest olen ma nõus Kaarel Tarandiga, kes tundis heameelt, et meie ühiskonna hirmudes vaevlev klass on leidnud omale hääle. Nüüd saab nende seisukohti kuulda ja arutada, mine tea, ehk mõnda enda oma korrigeeridagi. Vähemasti kuni see maskiga “suregem-surmates”-mees püsib oma kivikantsli (wtf?!) taga ohutult YouTube'is. Jah, juba sihitud õel kirjasõna on vaimne vägivald nõrgemate ja erinevate suhtes, aga kirjalikust on juba saanud suuline ja kahjuks on ajalugu täis näiteid, kus järjekindlale sõnale järgnevad ka hullud teod.
Allikas: Memokraat
Seotud lood
Mais oma uue idufirmaga Teleport avalikuks tulnud Sten Tamkivi teatas eile ettevõtte kodulehel, et Teleport on saanud 2,5 miljoni dollari (1,9 miljonit eurot) suuruse investeeringu.
Skype Eesti endine juht Sten Tamkivi käivitas idufirma Teleport Inc, mis aitab töötajatel leida rahaliselt meelepäraseima elukoha maailmas.
Automatiseerimine ja andmepõhine otsustamine kujundavad iga päevaga ümber üha rohkemate organisatsioonide töökorraldust. Nende mõlema puhul vajatakse reeglina kõrvale võimekat AI-tehnoloogiat, aga kuidas ja millises mahus tehisintellekti rakendada, nõuab iga äri puhul eraldi vastamist. Kui tahad olla see inimene, kes neile küsimustele vastata oskab ning tehisaru võimalusi äris läbi ja lõhki tunneb, tasub tulla TalTechi magistriõppesse õppima uhiuuele õppekavale „Tehisintellekt äris“.
Viimased uudised
Küberturvalisus
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Äritehnoloogia esilehele