Allan Lepik ehitab Nepalis TeliaSonerale internetivõrku

Ta töötab TeliaSonera gruppi kuuluvas mobiilsidefirmas Ncell, mis on Nepali suurim ja kontserni kasumlikem ettevõte, kus töötajaid on 500, kliente 11 miljonit ja keskmine tulu inimese kohta neli USA dollarit. Väliseksperte on Ncellis 14 – Ungarist, Hollandist, Türgist, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Ukrainast, Leedust, Moldovast ja Rootsist. Ettevõtte soov on hakata Nepalis pakkuma kaabliga internetti ja Lepiku vastutusalaks ongi selle ärivaldkonna ülesehitamine ja juhtimine.

„Oleme valinud võrgupartnerid, töötanud välja toote ja protsessid ning rajanud testvõrgud nii Kathmandusse kui ka suuruselt teise linna Pokharasse ja ühendanud juba 25 äriklienti,” tutvustas Lepik. „Järgmise sammuna hakkame Kathmandus võrku laiendama ja loodetavasti jõuame juba tänavu ühendada paarsada äriklienti ja järgmisel aastal astuda erakliendisegmenti. Olen saanud Elionis õpitut väga palju ära kasutada ja tõttöelda oli esimesest päevast selge, mida ja kuidas vaja teha on, aga siin ei liigu asjad lihtsalt nii kiiresti. Mõnes mõttes on see mulle justkui 14 aastat ajas tagasi minek, sest Elion hakkas internetti pakkuma 2000. aastal.”

Esimest tööpäeva meenutades muigas Lepik, et sisseelamisaega talle ei eriti ei jäetud – kell 6.50 maandus lennuk ja kell 10 oli ta juba kontoris äriplaani kokkupanekul, millele järgnes selle tutvustus juhatusele. Nii kujunes esimene tööpäev, nagu ka kõik järgmised, 14 tunniseks, sest tulemusi oodati kohe ja kõik pidi valmis saama juba eile. Alles nüüd, kui projekt on liikuma hakanud, on Lepikul tekkinud aega jooga, jalgpalli ja mägedes matkamise jaoks.

Kolm vajalikku õppetundi

Kõige keerulisem oli uuel töökohal Lepiku meelest aru saada projekti tegelikust seisust ja kuidas teha kõigile selgeks, millises suunas minnakse. „Väga oluline oli ennast nähtavaks teha. Istusin esimesed kaks nädalat enda korraldatud koosolekutel üksinda, enne kui mõistsin, et nii ei saa jätkata. Kurtsin muret CTO-le, kelle üsna kurjade kirjade peale hakkasid inimesed lõpuks koosolekutel käima.”

Teine õppetund oli see, et kontrolli alati kõik kaks-kolm korda üle, sest nepallase vastus on alati, et kõik on hästi – nende usk ei luba lihtsalt negatiivselt vastata. Kolmas kogemus oli, et kui keegi võtab seal mingi asja tegemiseks vastutuse, teeb ta enda osa küll ära, aga teiste tegemised ei ole tema rida.

Lepik rääkis, et võõramaalasel on alguses väga raske sealse kaosega kohaneda, kuna kõik tundub toimivat väga kaootiliselt ja reegliteta. „Alguses ikka kiputakse korda looma, aga võin öelda, et see on mõttetu: sa kas kohaned süsteemiga või lahkud.” Ka teda häiris kohalike liiga vaba ja muretu suhtumine töösse, ent nüüd on ta õppinud ootama ja kannatama ning mõistnud, et mõned asjad võtavadki siin rohkem aega. Näiteks taotleb ettevõte kohalikult energiaametilt luba postide kasutamiseks, et saaks internetivõrku rajada, kuid siin puudub ju igasugune regulatsioon, kuidas seda teha ja millal nad midagi väljastama peavad. Tuleb lihtsalt oodata ja loota.

Elionis töötavad inimesed oskavad aega paindlikult kasutada, sest meil loeb lõpptulemus, mitte kontoris istutud aeg. Samuti peab Nepalis leidma ise endas motivatsiooni tegutsemiseks ja ennast analüüsima, sest sealsed inimesed annavad reeglina ainult positiivseid hinnanguid. Mis Lepikule aga väga meeldib, on tore Nepali seadus, et ettevõte peab osa oma kasumit töötajatega jagama. Väga positiivne on ka üksteisest hoolimine ja kokkuhoidmine: kui üks töötaja vallandati, esitasid Ncelli töötajad juhatusele ühisprotesti ja käisid nädal aega tööl, mustad lindid käe ümber.