Isikuandmete kaitse keset näotuvastust ja sõrmejäljelugejaid

Biomeetriliste andmete töötlemiseks antud nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline. Näiteks töösuhtes ei saa töötaja nõusolekut pidada reeglina vabatahtlikuks, kuivõrd tööandja-töötaja dünaamika on ebavõrdne ja töötaja võib tunda teatavat survet enda isikuandmete töötlemisega nõustuda.

Seega tuleks näiteks kontoris, kuhu tahetakse paigaldada sõrmejäljelugejaga turvalukk, pakkuda töötajatele reaalset teist alternatiivi, mille valimine ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi töötajale – näiteks säilitama võimaluse ka uksekaardiga tööle pääseda.

Teistsugune olukord on näiteks spordiklubides, kus spordiklubi ja kliendi vahel ei ole alluvussuhet ja kliendil on võimalus vabalt teenusepakkujat vahetada. Sellises olukorras võib spordiklubi kasutada sissepääsuks inimese biomeetrilisi andmeid, kui selleks on antud selgesõnaline nõusolek. Samal põhimõttel kasutatakse mitmetes veebiteenustes, näiteks finantsteenuste puhul, biomeetrilisi andmeid isikutuvastsuseks.

Samas tuleb silmas pidada, et tundlike isikuandmete töötlemisel tuleb sellest inimest teavitada ja saada selleks asjakohane nõusolek. Nõusolekuvormi ei tohiks n-ö ära peita teenuse üldtingimustesse või lugeda nõustumiseks teavituslehe lõppu kerimist.

Nõusoleku andmise tuvastatavuse tagamiseks peaks inimene tegema selleks eraldi liigutuse, näiteks märkima linnukese eraldi nõusolekuvormi, mis käsitleb konkreetsete andmete töötlemist. Nõusoleku küsimise ja hilisema tõendamise kohustus on alati andmetöötlejal, kes peab andmete, eriti tundlike andmete puhul kandma vastutust ka selle eest, kui andmeid hiljem kuritarvitatakse.

Biomeetriliste andmete, muuhulgas ka näotuvastuse kasutamisega kaasnevad kõrgendatud riskid. Enne biomeetriliste andmete kasutamist tuleks esmalt kaaluda, kas sama tulemust ei ole võimalik saavutada vähem sekkuvate meetmete abil ja seda, kuidas tagada, et andmeid kogutakse nii vähe ja hoitakse nii lühikest aega kui vähegi võimalik.