Ekspert: digisuveräänsus tähendab võimalust valida, mitte et pead kõike ise tegema

Kommenteerib Entigo juht Rein Remmel:

Suund on selge: avaliku sektori pilve- ja AI-hangetes hakatakse pakkujatelt nõudma suveräänsustaseme tunnustust, mida loodetakse rakendada üldise standardina ka väljaspool avalikku sektorit.

Hea viis digisuveräänsuse praktiliseks hindamiseks on väljumisaeg: kui kiiresti suudab organisatsioon vajadusel oma teenuse ühelt tarneahelalt teisele viia. See ei ole kindlasti ainus mõõdik, olulist rolli mängivad ka näiteks raha, turvalisus, jõudlus ja organisatsiooni enda võimekus. Kuid väljumisaeg aitab ühe olulise küsimuse väga konkreetselt nähtavaks teha: kui palju jääb meile tegelikult valikuvabadust siis, kui senise lahendusega enam jätkata ei saa?

Tegu ei ole iseenesest uue probleemiga. Tehnoloogiasektor on sarnase küsimusega juba tegelenud vendor lock-in´i ehk ühe pakkuja külge lukustumise riski puhul.

Suveräänsus ja vendor lock-in kõlavad sama probleemi kahe nimena, kuid nende ohumudel on erinev.

Lukustust vältides kaitseme end pakkuja enda käitumise: hinnatõusu või teenuse kvaliteedi languse eest. Suveräänsuse kontekstis võib pakkuja käitumine olla laitmatu, ent koostöö võib katkeda regulatiivse keskkonna muutuse, sanktsiooni või jurisdiktsiooni muutumise tõttu. Mõlemal juhul on leevendus põhimõtteliselt sama: väljumisstrateegia. Üks oluline valmisoleku näitaja on väljumisaeg: aeg, mis kuluks teenuse üleviimiseks alternatiivsele tarneahelale.

Tavaliselt on see ajavahemik suurem, kui esialgu arvatakse. Organisatsioonis, kus tarneahela vahetus on kriisitaaste osa ja seda on harjutatud, võib ümberlülitus olla mõõdetav minutites. Seal, kus seda ette valmistatud ei ole, võib sama töö võtta kuid. Vahe ei tule tehnoloogiast, vaid sellest, kas võimalik kriisistsenaarium on päriselt läbi mängitud.

Avariitaasteplaanist eristab väljumisaega eelkõige mastaap. Avariitaastes valmistume üksiku komponendi või andmekeskuse rikkeks. Väljumisstrateegias võib olla vaja vahetada terve tarneahel korraga.

Väljumisaeg tekib kolme otsuse tulemusena. Need otsused tehakse teenuse projekteerimisel, tarnimisel ja käitamisel.

● Eraldatavus

Kui kõigile teenustele määrata sama taseme väljumisstrateegia, tuleb neid kõiki adresseerida korraga. See teeb muutused mahukaks ning seetõttu kriisis raskesti teostatavaks või väga kulukaks. Eraldatavus ei tähenda ainult valiku tegemist, milline teenus on kriitiline, vaid ka seda, kas kriitilised funksioonid on arhitektuuris vähemkriitilistest osadest eraldatavad ja iseseisvalt töövõimelised. Mõne funktsiooni puhul tähendab see nõuet, mida ükski leping ei kata, näiteks võimet töötada ka siis, kui ühendus välisilmaga on katkenud.

● Tarneahel

Tarneahelasse valitud tarkvarakomponendid ja kolmanda osapoole teenused kui ka tarkvara tarnimise ja käitamise töövahendid nagu näiteks CI/CD, artefaktiregistrid, paketihaldus ja identiteediteenused. Ühed võivad riski realiseerumisel teenuse katkestada. Teised ei pruugi midagi kohe katkestada, kuid võivad võtta ära võime muutust teha. Nende sõltuvus tuleb sageli välja alles siis, kui hakatakse teenust teise keskkonda kolima.

● Käitusmudel

Kas organisatsioon suudab töötada rohkem kui ühel pilveplatvormil ja mida see igapäevaselt maksab? Iga lisanduv platvorm kasvatab meeskonna kognitiivset koormust. Just see koormus, mitte migratsiooni tehniline teostatavus, määrab sageli, kas mitme platvormi võimekus jääb ka päriselt püsima. Otsustada tuleb, kui suurt osa kriitiliste teenuste haldusest saab hoida pilve tootja spetsiifikast sõltumatuna.

Praegu avaliku diskussiooni keskmes olev andmete asukoht on õige küsimus, millest arutelu alustada, ent see ei ole täielik võti suveräänsuse probleemi lahendamiseks. Kindlasti vajavad ka territooriumiga seotud riskid maandamist, ent suveräänsuse küsimuses peame adresseerima otsuseid eraldatavuse, tarneahela ja käitusmudeli osas. Nende otsuste mõju näeme alles töötava teenuse liigutamisel. Eestis on seda kogemust praegu vähestel.

ELi plaanitav pilvandmetöötluse ja AI arendamise määrus ehk CADA muudab digisuveräänsuse erasektorile senisest olulisemaks küsimuseks. Ent erinevalt riigisektorist võib vendor lock-in siin ära tasuda ka siis, kui geopoliitiline risk kunagi ei realiseeru.

Võimekus liikuda pilveteenuse pakkujate vahel on hinnaläbirääkimistel valuuta. Kui pakkuja teab, et kliendi kolimine teise keskkonda võtaks tunde, on tema läbirääkimispositsioon teistsugune kui juhul, kui sama kolimine võtaks kuus kuud.

Seda riski hindab pakkuja ise. Seega ei ole sõltuvuse hind ainult tehniline või julgeoleku küsimus, see võib otseselt mõjutada teenuse hinda.

Täna tehtavad taristuotsused määravad, millised valikud on meie laual mitme aasta pärast. Seetõttu ei ole mõistlik alustada ideoloogilisest valikust kahe äärmuse vahel: kas loobuda välispartneritest või ehitada kõik ise. Tasub alustada mõõtmisest.

Võta ette need teenused, mille kriitilised funktsioonid peavad igas olukorras töötama, ja kirjuta iga kohta üks arv: kas üleviimine alternatiivsele tarneahelale võtaks tunde, nädalaid või kuid?

Enamikus organisatsioonides on juba see nimekiri ise üllatus. Mitte tingimata sellepärast, et arvud oleksid suured, vaid sellepärast, et pooltele ridadele jääb arv kirjutamata.

Digisuveräänsus ei tähenda, et kõike tuleb ise teha. See tähendab, et me teame, kui kiiresti suudame tegutseda olukorras, mis nõuab muutuseid. Väljumisaeg on selle teadmise mõõt, ent praegu ei tea seda numbrit pea keegi.